õigustamise

Õigustamine on mõiste, mis viitab argumentide, tõendite ja normide kogumile, mille alusel väide, otsus või tegevus loetakse õigustatud. Sõna tuleb verbist õigustada, mille tähendus hõlmab põhjenduste esitamist või õiguse, lubatuse ning vastavuse kinnitamist. Õigustamise suur tähtsus seisneb selles, et see eristab põhjendatud otsuseid ebaõigetest või põhjendusteta toimingutest.

Mõiste omandab erinevaid tähendusi sõltuvalt kontekstist. Filosofias räägitakse uskumuste või teadmistest kinnipidamise kohta: õigustamine tähendab seisukohtade ja veendumuste põhjendamist, et neid oleks ratsionaalne või usaldusväärne pidada. Õiguses ja halduses käsitletakse õigustamist kui otsuse või toimingu kooskõla seaduste, menetlusnormide ning ametlike volitustega; siin peab õigustamine näitama, miks otsus on proportsionaalne, õiglane ja õigustatud.

Erinevusest märgib ka, et õigustamine võib olla eristuv nii üldise arutluse kui ka konkreetse menetluse tasandil. Epistemoloogilises kontekstis keskendutakse põhjenduste kvaliteedile ja piisavusele; praktilises kontekstis rõhutatakse dokumenteeritud tõendeid, seaduslikkust ja läbipaistvust. Sotsioloogilises või poliitilises diskursis võib õigustamine hõlmata retoorikat või ideoloogiliste kaalutluste esitamist, et selgitada jõustunud poliitika või otsuse legitiimsust.

Kokkuvõttes on õigustamine protsess, mis seob väited, otsused ja toimingud põhjendustega, mis võimaldavad neid käsitada õigustatudena vastavalt kehtivatele normidele ja väärtustele. Täpne tähendus sõltub kontekstist.