õhuringluse

Õhuringlus ehk õhu liikumine ruumis on protsess, mille käigus siseõhk vahetub, siseneb ja väljub ruumist ning asendub värske õhuga. See hõlmab nii looduslikku ventilatsiooni kui ka mehhaanilisi süsteeme, nagu ventilatsioonikanalid, soojusvahetus ja kliimaseadmed. Õhuringluse eesmärk on tagada puhas ja värske õhk, kontrollida niiskust ja hoida ruumi temperatuuri sobivana.

Looduslik ventilatsioon tekib akende, uste ja muude avade kaudu ning sõltub temperatuurierinevustest ja õhurõhu erinevustest ning välisõhu kvaliteedist. Mehhaanilised süsteemid kasutavad ventiile, kanaleid ja filtreid, et kontrollida sisenenud ja väljuv õhu hulk ning tagada soovitud õhuvahetus.

Õhuringlus on oluline tervise ja mugavuse jaoks, kuna korralik õhuvahetus piirab kahjulike ainete, lõhnade ja liigse CO2 kogunemist ning aitab kontrollida ruumi niiskust ja temperatuuri. Halva õhuringluse korral võivad tekkida ebamugavustunne, aevastamine, peapööritus ning suurendada riski haiguste levikule, eriti tihedates ruumides.

Peamised tegurid, mis mõjutavad õhuringlust, on temperatuurierinevused, välisõhu kvaliteet, avade asukoht ja suurus ning süsteemi kujundus ja hooldus. Hea õhuringlus eeldab ühtlast õhujaotust, korrapärast filtreerimist ja sobivat soojusvahetust, mis võimaldab energiat säästa samal ajal säilitades sisekliima kvaliteedi.

Mõõtmine ja standardid: õhuvahetuskiirus (ACH ehk vahetuste arv tunnis), koguhulk ja õhu kvaliteedi näitajad, näiteks CO2 tase, on levinud näitajad õhuringluse hindamisel. Juhised ja standardid, sealhulgas ASHRAE soovitused ja kohalikud ehitusnõuded, annavad suunised ruumide ventilatsiooni tasemetele.