Ülitundlikkus

Ülitundlikkus, või ülittundlikkus, on mõiste, mida kasutatakse tundlikkuse suurenemise kirjeldamiseks erinevates valdkondades. See võib tähistada nii sensoorset ülitundlikkust kui ka emotsionaalset või sotsiaalset ülepigemärkust. Üldandmed võivad erineda inimeselt inimesele, võivad olla püsivad või ajutiselt tekkinud.

Sensoorsed valdkonnad, kus ülítundlikkus on kõige märkimisväärsem, hõlmavad heli, valgust, lõhnu, maitseid ja puudutust. Inimesed võivad tunda tavapärastest stiimulitest rohkem või ebamugavalt ning mõnikord vältida teatud kogemusi või keskkondi. Lisaks võivad emotsionaalsed stiimulid, stress ja sotsiaalne koormus põhjustada ebamugavust ning suurendada ärevust või väsimust.

Ülitundlikkus võib esineda iseseisva nähtusena või kaasneda erinevate arengu- või neuropsühholoogiliste häiretega. Sageli seostatakse seda autismispektrihäire, ADHD, sensoorse töötlemise häire ning mõnede kaasuvate tingimustega (nt migreen, krooniline valu). Mõnikord on ülittundlikkus seotud üldise ärevuse või stressiga ning võib mõjutada igapäevast funktsioneerimist ning sotsiaalseid suhteid.

Sümptomid ja mõju varieeruvad: mõned kogevad tugevat ärrituvust, teised eelistavad häirivate stiimulite vältimist ning vajavad struktureeritud rutiini või erakorralisi kohandusi. Võimalikud juhid hõlmavad keskkonna kohandusi (vaikne ruum, vähem ereda valgusti, helikaitse), lõdvestus- ja stressihaldustehnikaid ning vajadusel professionaalset tuge (teraapiad, vajadusel ravimlikud sekkumised vastavalt arsti soovitusele).

Kokkuvõttes on ülittundlikkus laiaulatuslik nähtus, mis kirjeldab tunnete ja aistingute suurenenud tajumist ning võib nõuda isikupärast lähenemist nii toimetuse kui heaolule.