Üldkulude

Üldkulud ehk üldised kulud on ettevõtte kulud, mida ei saa otseselt seostada ühe konkreetse kuluseobjektiga, nagu konkreetne toode või projekt. Need kulud on vajalikud ettevõtte toimimiseks ja neid arvestatakse peamiselt organisatsiooni tasandil, mitte otse tootmisprotsessile.

Näited üldkuludest hõlmavad kontori haldust, rendi- ja utiliidikulusid, kindlustust, amortisatsiooni, IT-tugi ja tarkvara hooldust, palgahaldust, koolitust ning turunduse üldkulusid. Need kulud kajastavad organisatsiooni üldist tegevust, tugiteenuseid ja juhtimisega seotud kulusid, mis ei saa olla lõimitud üheski ühes konkreetsesse toodetisse või projekti.

Üldkulude jaotamine toimub tavaliselt kulupõhiste näitajate (kulujuhtide) abil. Jaotuse eesmärk on määrata, kui suur osa üldkuludest kuulub igale kuluobjektile, näiteks tootepakkumusele või projektile. Levinud lähenemised hõlmavad traditsioonilist jaotust püsikulude jaotustega ning muutuvate üldkulude arvestust; samuti kasutatakse sageli tegevuspõhist kulude jaotust (ABC), mis kujundab kuluobjektide koormust nende tegevuste põhjal.

Kasutus ja mõju on olulised raamatupidamises ja juhtimissüsteemides. Üldkulud võivad olla osa tootekuludest (absorbtsiooni hindade kaudu) või eraldi kuluna sõltuvalt arvestusmeetodist. Õige üldkulude jaotus aitab saada täpsemaid hinnanguid, parandada hinnastamist ja kasumianalüüsi, ning vähendada alahinnangu või ülekulude riske. Ebapiisav või ebatäpne jaotus võib põhjustada ebaõige hinnakujunduse ning otsuste aluseks olevate tõendusmaterjalide moonutamist.