Üksikkodanikena

Üksikkodanikena on eesti keeles väljend, mis tähistab rolli või seisundit, kus inimene nähakse kui üksikisikut, mitte kui osa organisatsioonist, liidust või kollektiivist. See termin on levinud peamiselt teoreetilises ja juriidilises kontekstis, kus rõhutatakse üksikisikute õiguste, kohustuste ning vastutuse seoseid ning nende sõltumatust kollektiivsetest struktuuridest.

Originaalselt koosneb väljend sõnadest üksik ja kodanik, ning lõpposa -ena märgib rolli või olukorda. Vorm koosneb esmalt kirjeldusest „üksik“ + „kodanik“ ning lisand sisaldab märgistust, mis näitab rolli („kandes välja“). Selline moodustus on tüüpiline eestipärases keeles, kus sarnaseid vorme kasutatakse rollide või staatuste tähistamiseks.

Kasutus ja kontekstid. Üksikkodanikena ilmub väljend peamiselt akadeemilises kirjanduses, eriti poliitika- ja õigusteoorias, ning mõnikord juriidilistes tekstides, kus arutatakse individuaalsete õiguste ja kohustuste üle võrreldes organisatsioonide või institutsioonide taustaga. See on tavaliselt vähem levinud igapäevases kõnes ning kasutatakse rõhutamaks isiklikku vastutust, autonoomiat või eraldatust kollektiividest otsustustest. Harva väljendit koheldakse kui otseselt praktikas rakenduvat terminit, pigem kui mõtteviisi või analüüsi osa.

Seoseid ja tähenduse kippe kirjeldades võib öelda, et üksikkodanikena käsitletakse individuaalset staatust ja õigusi eristavalt kollektiivsetest rajadest, mis puudutab näiteks hääleõigust, kohustusi või võimestumist demokraatlikus ühiskonnas.