Õpetamisviisid

Õpetamisviisid on meetodid ja tegevused, mida õpetaja kasutab õppe sisu edastamiseks ja õpilaste kaasamiseks. Need määravad, kuidas teadmised esitletakse, milliseid õppetegevusi organiseeritakse ja kuidas õppijat hinnatakse. Õpetamisviisid võivad erineda eesmärkide, õpikeskkonna ja õpilaste vajaduste järgi ning neid valitakse sageli õpiväljundite saavutamiseks.

Kõige üldisemad jaotused jagunevad traditsioonilisteks (direkteeriv või õppeainete keskne õpetamine) ning õppijakesksed lähenemised (osaluslik, uuriv või probleemipõhine õpe). Traditsioonilises stiilis on keskne õpetaja, sisu ülekandele ja kontrollile suunatud struktureeritud töö. Õppijakesksetes meetodites rõhutatakse õpilaste aktiivset osalust, koostööd ja enesetäiendamist, näiteks probleemõpe, avastusõpe, projektõpe, arutelud ja rühmatööd.

Lisaks jagunevad õpetamisviisid formaal- ja mitteametlikeks vormideks ning neisse võivad kuuluda nii klassikalised loengud ja demonstratsioonid kui ka praktilised tööd, juhendatud harjutused ning digitaalsed või kombineeritud vormid (e-õpe, blended learning).

Õpetamisviiside valik sõltub õppeaine, vanusegrupi, üldiste eesmärkide ja ressursside olemasolust ning sageli on tõhus, kui erinevaid viise kombineeritakse ja kohandatakse vastavalt õppijate vajadustele ja hindamisnõuetele.

Ajalooliselt on õpetamisviiside arengu mõjutajad olnud nii behaviorism kui konstruktivism; kaasaegses didaktikas rõhutatakse õppijakeskset õpetust, kriitilist mõtlemist ja sisu seostamist eluliste olukordadega. Eesti hariduses on keskne kaasavus, individuaalne tugi ja IT-l põhineva õppe integreerimine.