Õnnetunne

Õnnetunne on subjektiivne heaolu või eluga rahulolu hinnang, mida inimene annab oma elule ja kogemustele. See hõlmab nii hetkeemotsioone kui ka püsivat rahulolu ning üldist elukvaliteedi hinnangut. Mõiste erineb tavapärasest õnnetundest, sest see keskendub üksikisiku enda väärtushinnangutele ja kogemustele, mitte pelgalt õnne või rõõmu kirjeldamisele.

Õnnetunne jaguneb tavaliselt kaheks peamiseks komponendiks: hedoniiline heaolu, mis tähistab positiivseid emotsioone ja elamuste rahulolu, ning eudaimooniline heaolu, mis seondub elueesmärkide ja eneseteostusega ning püsiva tähendustunde leidmisega. Mõlemad komponendid võivad mõjutada erinevaid eluvaldkondi, nagu tervis, töö, suhted ja isiklik areng.

Mõõtmine ja uuringud: Subjektiivse heaolu hindamine toimub küsimustike ja päevikupäevikutega. Kõige levinumad tööriistad on eluga rahulolu skaalad ning positiivsete ja negatiivsete emotsioonide sageduse hindamine; levinud näited on SWLS (Satisfaction with Life Scale) ja PANAS. Uuringud rõhutavad, et õnnetunne on dünaamiline ning võib ajas muutuda.

Determinandid ja muutused: Õnnetunne on mõjutatud nii geneetilistest kui keskkondlikest teguritest. Geneetika selgitab osa variatsioonist, kuid elukeskkond, sotsiaalsed suhted, tervis, sissetulek ja töötingimused mängivad olulist rolli. Tegevused, mille abil õnnetunnet saab suurendada, hõlmavad regulaarset liikumist, sotsiaalset tuge, tänulikkuse praktiseerimist ja eesmärkide suunas tegutsemist.

Kontekst ja tähtsus: Eestis ja rahvusvahelises kontekstis on õnnetunne oluline mõiste sotsiaalteadustes ja heaolupoliitikas. Arutelud keskenduvad sotsiaalse võrdsuse, töö- ja pereelu tasakaalu ning tervise- ja haridussüsteemi mõjule elukvaliteedile. Ühiskondlikud mõõtmed võivad hõlmata rahulolu, moraalse heaolu ja elukvaliteedi parandamist.