Õigusrealismi

Õigusrealismi on õigusteooria, mis rõhutab õiguse praktilist kohaldamist ja sotsiaalset mõju, mitte pelgalt õigusnormide abstraktset analüüsi. See koolkond tekkis peamiselt Ameerika Ühendriikides 20. sajandi alguses vastusena õiguspositivismile ja loomuliku õiguse kontseptsioonile. Realistide arvates ei ole õigus mitte ainult seadustes ja kohtupretsedentides, vaid see on eelkõige see, mida kohtunikud, ametnikud ja inimesed tegelikult teevad.

Olulised õigusrealismi mõtlejad nagu Oliver Wendell Holmes Jr. ja Karl Llewellyn pidasid õigust ennustatavaks käitumiseks. Holmes on tuntud oma väljendi "õiguse ennustamine" poolest, mis tähendab, et õigus on see, mida kohtud tegelikult otsustavad. Realistid keskendusid sellele, kuidas tegelikud tegurid, nagu kohtunike isiklikud vaated, ühiskondlikud hoiakud ja majanduslikud olud, mõjutavad õiguslikke otsuseid. Nad kritiseerisid formaalset õigusteadust, mis nende arvates eiras neid praktilisi aspekte.

Õigusrealism jaotatakse tihti kaheks peamiseks haruks: Ameerika realism ja Skandinaavia realism. Ameerika realism on rohkem keskendunud kohtunike psühholoogiale ja sotsiaalsetele teguritele, mis mõjutavad õiguspraktikat. Skandinaavia realism seevastu püüab vähendada õigust ja õiguslikke mõisteid psühholoogilisteks või emotsionaalseteks nähtusteks, kaheldes õigusnormide objektiivses olemasolus. Mõlemad suunad jagavad aga skeptitsismi õiguse formaalse ja ratsionaalse kohaldamise suhtes.