Õhutemperatuuriandurid

Õhutemperatuuriandurid on seadmed, mida kasutatakse ümbritseva õhu temperatuuri mõõtmiseks. Need andurid on laialt levinud mitmesugustes rakendustes, alates kodumajapidamises kasutatavatest termostaatidest ja ilmajaamadest kuni tööstuslike kontrollsüsteemide ja autode mootoriajju. Õhutemperatuurianduri põhimõte põhineb selle füüsikalistel või elektrilistel omadustel, mis muutuvad temperatuuri mõjul. Levinumad tüübid hõlmavad termistoreid, termopaare ja RTD-sid (Resistance Temperature Detector).

Termistorid on temperatuuritundlikud takistid, mille takistus muutub oluliselt temperatuuri muutudes. Negatiivse temperatuurikoefitsiendiga (NTC) termistoride takistus väheneb temperatuuri tõustes, samas kui positiivse temperatuurikoefitsiendiga (PTC) termistoride takistus suureneb. Termopaarid koosnevad kahest erinevast metallist, mis on ühendatud ühest otsast. Kui ühenduskohta temperatuur erineb lahtistest otstest, tekib väike pinge, mille suurus sõltub temperatuurist. RTD-d kasutavad metallide (sageli plaatina) temperatuuritundlikkust, kus nende takistus kasvab temperatuuri tõustes lineaarselt.

Õhutemperatuuriandurid on olulised energiaefektiivsuse tagamiseks, mugavuse reguleerimiseks ja protsesside ohutuse tagamiseks. Nende täpsus ja tööulatus sõltuvad konkreetse anduri tüübist ja konstruktsioonist.