Õhuringlust

Õhuringlus ehk ruumis toimuv õhu liikumine ja jaotumine kirjeldab siseõhu liikumist, segunemist ja vahetumist välisõhuga. See on oluline osa sisekliimast ning mõjutab temperatuuri, niiskust ja õhukvaliteeti.

Õhuringlus toimub nii loodusliku kui mehhaanilise ventilatsiooni teel. Looduslik ventilatsioon tekib soojuskonvektsiooni ja õhu tiheduste erinevuste tulemusena; mehhaaniline ventilatsioon kasutab ventilaatoreid, kanaleid ja õhujaotussüsteeme kontrollitud õhuvahetuse saavutamiseks.

Õhuringluse kvaliteet mõjutab siseõhu kvaliteeti ja tervist. Piisav õhuvahetus aitab eemaldada saasteaineid, lõhnu ja liigse CO2 taseme ning vähendada haiguste levikut. Ebapiisav ringlus võib põhjustada halba õhukvaliteeti ja ebamugavust ruumis.

Mõõtmine ja hindamine põhinevad näitajatel nagu õhuvahetuste sagedus tunnis (ACH) ja ruumi maht. Tunnustatud meetodid hõlmavad CO2 taseme jälgimist, tracer-gas teste ning ventilaatorite ja kanalite töö hindamist.

Disainis arvestatakse ruumi funktsiooni ja välistingimusi. Võimalikud lahendused on segav ventilatsioon ja displacement-ventilatsioon ning soojusvahetusega süsteemid, mis parandavad energiatõhusust. Õige õhujaotuse kavandamine vähendab energiakulu ja tagab vajaliku õhuvahetuse.

Rakendused hõlmavad elamu- ja ärhooneid, kooli- ja haiglaruume. Hoonete mõistlik õhuringlus mängib olulist rolli tervise, töövõime ja energiasäästu tagamisel. Haigla- ja laborikeskkondades võivad olla täiendavad nõuded, näiteks suurenenud filtratsioon või eraldi surveklassid.