Õhukontroll

Õhukontroll on liiklus- või piirivalve poolt läbi viidud menetlus, mille eesmärk on mõõta isiku hingatavas õhku sisalduva alkoholi sisaldust. Selle abil hinnatakse, kas inimene võib olla joobes ja seetõttu ohustada liiklusohutust. Õhukontrolli teostatakse tavaliselt peatuse või kontrolli käigus, kui politseinikul on alust arvata joobesolekut. Isikult palutakse anda õhuproov, mida mõõdetakse alkoholimõõteseadmega. Proovi tulemused väljendatakse promillides (‰) ning need võivad pakkuda esialgse hinnangu aluseid. Vajadusel või kinnituse saamiseks võidakse samaaegselt või järgnevalt võtta vereproov, mis võimaldab täpsemat kontrolli alkoholi sisaldusest veres.

Õhukontroll on reguleeritud riikliku seadusandlusega ning selle teostamisel järgivad politseiametnikud kindlaid protokolle, sealhulgas seadmete kalibreerimise ja kontrolli nõudeid. Isikul on tavaliselt õigus keelduda, kuid keeldumine võib kaasa tuua administratiivseid või kriminaalseid tagajärgi ning tulemused võivad olla aluseks liiklusjärelevalve meetmete rakendamiseks. Kui õhuproov näitab alkoholi sisaldust, võib see viia karistuste ja juhtimisõiguste piiranguteni; menetlust jätkatakse vajadusel vereproovi võtmisega.

Tulemuste täpsus sõltub mitmest tegurist, sealhulgas seadme kalibreerimisest, proovi võtmise ajast ja isiku hiljutisest alkoholi tarvitamisest, suitsetamisest või ravimite tarvitamisest. Seetõttu kasutatakse sageli veretesti kinnitamiseks või täiendava tõendina. Õhukontroll on oluline, kuid samas vastuoluline teema seoses privaatsuse ja isikuvabadusega.