Äikesesüsteemid

Äikesesüsteemid, tuntud ka kui äikesetormid, on ilmastikunähtused, mida iseloomustavad äikesemürin, välk ja sageli tugev vihm, rahe või tugevad tuuled. Need tekivad tingimustes, kus atmosfäär on ebastabiilne ja niiske, võimaldades vertikaalsete õhuvoolude teket. Kõrguses olev külm õhk kohtub maapinna lähedal oleva soojema, niiske õhuga, põhjustades kiire tõusva õhuvoo ehk konvektsiooni.

Selle tõusva õhuvoolu sees tekivad pilved, mida nimetatakse kümuluspilvedeks ja hiljem kümulonimbuspilvedeks. Kümulonimbuspilved võivad kasvada väga kõrgeks, ulatudes kuni atmosfääri ülemistesse kihtidesse. Nende sees toimub intensiivne veepiiskade ja jääkristallide liikumine, mis põhjustab elektrilaengute kuhjumist. Kui laengute erinevus muutub piisavalt suureks, tekib välk – äkiline ja võimas elektrivool, mis liigub pilve sees, pilvede vahel või pilvest maapinnale. Välgu kuumutatud õhk paiskub kiiresti, tekitades heli, mida tunneme äikesemürinana.

Äikesesüsteemid võivad olla kas isoleeritud äikesetormid või moodustada suuremaid keerukaid süsteeme nagu äikeserivid või supertsellid. Need võivad kaasa tuua ka ohtlikke nähtusi nagu rahetormid, tornaadod ja üleujutused. Äikesetormide teke ja intensiivsus sõltuvad mitmetest meteoroloogilistest teguritest, sealhulgas temperatuurist, õhuniiskusest ja atmosfääri rõhu erinevustest.