võrgukindluse

Võrgukindlus on kommunikatsioonivõrkude suutlikkus jätkata teenuste osutamist rikkumiste, õnnetuste või küberrünnakute korral ning kiiresti taastuda. See hõlmab nii füüsilist infrastruktuuri kui ka tarkvara-, juhtimis- ja tegevuspoliitikate tasandit, mis koos tagavad teenuste järjepidevuse ja turvalisuse.

Põhieesmärk on minimeerida katkestuste kestust ja andmekadu ning pakkuda stabiilset ühenduvust kriitilistes olukordades. Võrgukindlus ühendab tehnilised lahendused, protseduurid ja juhtimise kaudu elluviidavaid meetmeid, mis suurendavad võrgustiku vastupidavust.

Peamised lähenemised hõlmavad varundust ja mitmekordset varustust (redundancy) marsruutide ja komponentide tasandil, mistõttu üks katkestus ei mõjuta kogu teenust; tõrgetaluvust ja kiiret konvergeerumist, et kaotatud ühendused asenduks kiiresti; geograafilist hajutust ja mitmekesistatud koormusejaotust; turva- ja toimingumeetmeid, sealhulgas autentimist, krüpteerimist ja DDoS-tõrjet; ning operatiivset valmisolekut ja taasteplaneerimist, sealhulgas monitooringut, katsetusi ja varundusprotseduure.

Hindamine ja standardid: võrgukindluse taset hinnatakse kättesaadavuse, taastumisaegade (RTO) ja andmete taastepunktide (RPO) ning tähelepanekute põhjal MTTR-i kaudu. Rahvusvahelised standardid ja juhised, mis mõjutavad võrgukindlust, hõlmavad ISO 22301 (äriv Continuity management), ISO/IEC 27001 (infoturvalisus) ning ITU ja teisi töörühmade suuniseid võrkude vastupidavuse suurendamiseks.

Võrgukindlus on kriitilise tähtsusega sektorites nagu finants-, energia-, telekommunikatsioon ja avalik sektor. Riigid ja ettevõtted arendavad vastupidavusstrateegiaid, mis ühendavad tehnilised lahendused, korralduse ja regulatiivsed praktikad ning regulaarse harjutuste programmi.