värviteaduse

Värviteadus on teadusharu, mis uurib värvi tekkimist, olemust, tajumist ja mõõtmist. See ühendab füüsikat, füsioloogiat ja psühholoogiat ning rakendustehnoloogiat, et mõista, kuidas valgus muutub tajutavaks värviks. Värvide aluseks on valguskiirguse spektri omadused ja materjalide interaktsioon: objektid neelavad ja peegeldavad valguse teatud lainepikkusi ning selle tulemusena tekib värvi tajumine.

Füüsikaline alus on elektromagnetiline kiirgus nähtavast spektrist (umbes 380–780 nm). Värviomadused sõltuvad nii valgusallikast kui ka materjali refleksioonist või läbipaistvusest. Värvide mõõtmiseks ja kirjeldamiseks on kasutusel standardid, mille on kehtestanud CIE (Rahvusvaheline Valgustuskomisjon). Aastatel 1931 ja hiljem arendatud kolmes koni‑matching funktsioonide abil on loodud CIE XYZ värvisüsteem; inimeste värvitaju on peamiselt trihromaatne: kolm koni reageerivad lühikestele, keskmistele ja pika lainepikkusega valgusele.

Värviruumid ja -mudelid hõlmavad nii füüsikalisi kui perceptuaalseid mudeleid: RGB (digitaalsetele kujutistele ja ekraanidele), CMYK (trükis) ning perceptuaalsed ruumid nagu CIE XYZ ja CIE L*a*b*. Värvide mõõtmiseks kasutatakse spektrofotomeetreid või kolorimeetreid; värviandmed teisendatakse vastavalt vajadusele, sageli ICC-profiilide abil.

Värviteaduse praktilised rakendused hõlmavad kunsti, fotograafiat, trükkimist, tekstiili ja tootmistehnoloogiat ning valgus- ja ekraanidisaini. Olulised mõisted on metamerism ja värvitaju konstantus, samuti valgusallikate ja materjalide värvushindamine (CRI jm). Rahvusvahelised organisatsioonid, eeskätt CIE, standardiseerivad mõõtmise ja tajumise meetodeid, et tagada ühtne terminoloogia ja kvaliteet eri rakendustes.

---