väikesemolekulide

Väikesemolekulid (väikesed molekulid) on keemiliste ühendite rühm, mille molekulmass on märkimisväärselt väiksem kui makromolekulidel. Üldine piir, mida sageli kasutatakse, on alla umbes 1000 daltoni (Da), kuigi paljud käsitlused piiravad väikeseid molekule veelgi väiksema massivahemiku sisse. Väikesemolekulidel on tüüpiliselt lihtsam difundeeruda rakumembraanide kaudu ning nad võivad toimida substraatide, toodete või regulatiivsete vahendajatena bioloogilistes protsessides.

Väikesemolekulid võivad olla orgaanilised või anorgaanilised ning need hõlmavad nii looduslikke kui ka sünteetilisi ühendeid. Näiteid: vesi (H2O), etanool (C2H5OH), atseeton, glükoos, kofeiin, aspiriin. Anorgaanilised näited hõlmavad ammoniaaki (NH3), süsinikdioksiidi (CO2) ja lämmastikoksiide. Bioloogilises kontekstis sisaldab väikesemolekulide grupp metaboliite (nt laktaat, ATP), signaalmolekulid ja ravimite lähteaineid.

Missioonid ja kasutus: Väikesemolekulide uurimine on keskne nii keemias kui biomeditsiinis. Need on sageli esimesed kandidaadid ravimite disainis ning neil on oluline roll biomarkerite uurimises. Analüütilises keemias kasutatakse nende identifitseerimiseks ja kvantifitseerimiseks sageli mass-spektromeetriat, NMR-spektroskoopiat ja erinevaid kromatograafia meetodeid (GC, HPLC). Sünteesid võivad hõlmata nii klassikalist orgaanilist sünteesi kui looduslike ainete eraldust ja modifitseerimist.

Väikesemolekulide uurimine jätkab olulist rolli materjaliteaduses, katalüüsis ja farmakoloogias, kus lihtsate molekulide omadused võivad olla võtmetähtsusega tehniliste ja meditsiiniliste lahenduste loomisel.