vormikategooriad

Vormikategooriad ehk morfoloogilised kategooriad on grammatiline süsteem, mille alusel sõnad moodustavad vorme ja väljendavad lauses olulisi suhteid ning tähendusi. Iga vormikategooria määrab, millist lõppu või muutust sõnas nähakse ja mida see tähenduslikult tähistab. Vormikategooriad võivad keeletes erinevalt esineda ning need ühenduvad sageli sõnade poolse koostoimimisega, näiteks alluvusega lause konstruktsioonidele ja kohasõnaga.

Võimalikud vormikategooriad hõlmavad arvukaid valdkondi, kusjuures tavaliselt mainitakse: arvu (ainsus vs mitmus); käände (kääned, nagu nominatiiv, genitiiv, partatiiv ja teised); isikut (1., 2., 3. isik) ja arvu verbides; aega (praegune, minevik, tulevik); kõneviisi (indikaatiiv, käskiv, tingiv); häält (aktiivne vs passiivne); ning aspekti (perfektiiv vs imperfektiiv). Lisaks võivad paljud keeled kasutada ka teisi, keele spetsiifilisi kategooriaid, näiteks määramatus/definitsus või kaasushääled.

Näide keelelt võrdlevast kasutusest: Eestis on verbide vormid sageli seotud isiku ja arvu ning aja ja kõneviisiga. Näiteks eestikeelses presentvormis võivad sooritaja kohta öelda: “loon” (1. isik, ainsus), “loed” (2. isik), “loeb” (3. isik) — need vormid näitavad aega, isikut ja arvu ühel korral.

Vormikategooriad on olulised, kuna need võimaldavad väljendada lausegrupi semantilisi suhteid ja õigustada sõnade omavahelisi koostoimeid, aidates luua grammatiliselt kooskõlasid lauseid. Keeled võivad neid kategoriseerida erinevalt, kuid põhiline idee on sama: sõnade vormide muutmine kajastab tegelikku grammat corresponding tähendust.