viiruslikust

Viiruslikkus ehk virulence on patogeeni omadus kirjeldada haigusetekitaja põhjustatava haiguse raskust inimese või looma korral. See hõlmab kudede kahjustusi, elundite talitlushäireid ja suurenenud suremuse riski. Viiruslikkus ei ole sama mis nakkusohtlikkus või levitavus; need mõisted kirjeldavad erinevaid omadusi, nagu viiruse võimet inimest nakatada ja edasi kanda.

Viiruslikkuse määravad nii viiruse enda omadused kui ka hosti ja keskkonna tegurid. Viiruse omadustest mainitakse tropismi ( milliseid rakutüüpe viirus ründab), replitseerimise kiirus ja immuunsuse vältimine. Hosti tegurid hõlmavad vanust, üldist tervist, eelnevaid haigus- või immunoloogilisi seisundeid ning geneetilist tausta. Keskkonna muutused, nagu alatoitumus või coinfektsioonid, võivad samuti viiruslikkust mõjutada.

Evolutsioonilisest vaatenurgast võib viiruslikkus varieeruda sõltuvalt sellest, milline on viiruse edasikandumise jaoks soodsaim tulemus. Lihtaolised kompromissid võivad viia olukorrani, kus kõrg virulentsus ei pruugi olla evolutsiooniliselt eelised, kui see vähendab viiruse levikut. Sobivaid näiteid arvestatakse erinevate viiruste ja variatsioonide puhul ning need on suuresti kontekstispetsiifilised.

Mõõtmine ja hindamine hõlmavad kliinilist raskust, haiglasse pöördumise ja suremuse näitajaid ning laboratoorseid või epidemioloogilisi markereid. Viiruslikkus on oluline mõiste avalikus tervises, vaktsiinide arenduses ja ravistrateegiates, kuna see mõjutab haiguste koormust ja haiguste ennetamise prioriteete.