videokõne

Videokõne on reaalajas kahe või enama osaleja vahel toimuv videovahetus, mis ühendab häält, videot ja sageli ekraanijagamist. Ühendus põhineb interneti või muul andmesidevõrgul ning see võimaldab osalejatel näha ja kuulda üksteist ning pidada interaktsiooni reaalajas.

Tehnoloogias kasutavad videokõned tavaliselt kodekendeid ja võrguprotokolle, mis võimaldavad heli ja videot kodeerida ning edastada. WebRTC on veebipõhine standard, mis võimaldab brauseritel otsepõhist ühendust. Traditsioonilisemad süsteemid kasutavad signaalprotokolle nagu SIP või H.323 koos video- ja helikoodekitena (nt H.264/H.265 video, AAC või Opus heli).

Videokõnesid kasutatakse kaugtööks ja koostööks, pere- või sõpruskonna vahelise suhtluse jaoks ning ettevõtete kaugkoosolekute pidamiseks. Sageli on kaasas täiendavad funktsioonid nagu ekraanijagamine, vestlus, failivahetamine ja salvestamine.

Ajalugu: Varasemad videokonverentsilahendused olid suletud süsteemid ja sõltusid spetsiaalsest võrgukeskkonnast, kuid 2000ndatel tekkisid laiemalt kasutatavad teenused nagu Skype. WebRTC loodi 2010.–2015. aastatel ning see populariseeris veebipõhised videokõned brauserites ja mobiilirakendustes.

Turvalisus ja privaatsus: enamik teenuseid kasutab andmete edastamisel transportsia enkrüpteerimist. End-to-end (E2EE) krüpteerimine on saadaval mõnel platvormil, kuid mitte kõigil; salvestused võivad jääda teenuse serveritele või kasutajate seadmetele. Kasutajad peaksid kontrollima õigusi, salvestuslube ja privaatseseadeid.