vesivärvidel

Vesivärvidel on maalimise tehnika ja materjal, kus pigmendid lahustatakse vees ning kantakse paberile. Põhiomaduseks on läbipaistvus, mis võimaldab valgusel tungida kihtide kaudu ning paberist tulevat heledust näha läbi värvi. Vesivärvi kujunemine võimaldab pehmeid üleminekuid ning valguse mängu, milles värv muutub erineva paksuse ja niiskuse korral.

Vesivärvide kasutamiseks valitakse sobiv vesivärvipaber, mis on imav ja tugev. Tavaliselt kasutatakse pabereid umbes 190–300 g/m2, sageli valget või naturaalset tooni. Paber võib olla külmpressi (kaarduv, poollõigatud tekstuur), kuumpressi (õrn ja sile) või kare (rough). Kõrgem puuvillasisaldus ja kvaliteet parandavad värvi ilmet ja kudumist. Värvid tulevad nii pulbrina kui ka tuubides; põhiline sideaine on sageli gum arabic, mis annab värvidele läiget, läbipaistvust ja parema üleminekuvõime.

Tehnikad hõlmavad mitmesuguseid viise: flat wash ehk ühtlane kiht, graded wash ehk üleminekud ühe või mõne tooniga, wet-on-wet märg märg – värv laieneb ja seguneb vabalt, lifting – värvi eemaldamine niiske või kuiva lapiga, glazing – läbipaistvate kihtide lisamine, dry brush – kuiv harjaga pidev tekstuur, masking fluid või teip vigade varjamiseks. Värvi kuivamine toimub pidevatel etappidel, mis võimaldab kiht-kihi lisamist ja korrigeerimist.

Ajalooliselt kasutati vesivärve laialdaselt sketside ja studiumite jaoks ning 18.–19. sajandil laienes nende kasutus kunstis. Vesivärvide õppimine eeldab kannatlikkust ja ettevalmistatud tausta, kuid see pakub unikaalset valgust ja elavust, mida muudesse mediaanidesse on raske kanda.