Vesivärvide

Vesivärvid on veega lahustuvad värvid, mis koosnevad pigmentidest ja sidematerjalist, tavaliselt gumiaarabikust. Need värvid on peamiselt läbipaistvad ja võimaldavad kihiti töötamist, kus iga kiht mõjutab eelmist ning loovad pehmeid üleminekuid ja valgust läbilastaid toone.

Ajalugu: Vesivärvid on arenenud Euroopas 18. sajandil ning nende kasutus sai selgelt populaarseks 19. sajandil Inglismaa ja Saksa koolkondades. Varem olid vesivärvid levinud ka Aasias, kus traditsioonilised maalimistehnikad rõhutasid sujuvaid ja delikaatseid värvivõimalusi. Tuntud vesivärvikaardid ja -teosed näitavad meediumi mitmekülgsust nii peente kui ka tugevamate toonide loomiseks.

Materjalid ja tüübid: Vesivärvid müüakse peamiselt tuubides või pannidel. Tuubvärvid on vedelamad ning sobivad sujuvate hajutuste ja suurema kontrolli jaoks; pannvärvid on tahked ja vajavad veega niisutamist. Paber on oluline osa: soovitatakse happevaldusega või happeta (acid-free) paberit, mille kaal on 300 g/m2 või rohkem. Võimalikud pinnakujundused hõlmavad kuumpressi (hot-pressed), külmpressi (cold-pressed) ja kergelt karvase tekstuuriga (rough) paberit, sõltuvalt soovitud lõpptulemuse esteetikast.

Tehnikad ja kasutus: Vesivärvidega töödeldakse sageli märja ja kuiva tehnikaga. Leebed värvivalikud saavutatakse märja peal märja (wet-on-wet) meetodil, kihtide laotamiseks kasutatakse glasingut (glazing), ning vajadusel saab värvi hõõruda või kergitada (lifting) alumisest kihist. Meediumi puhul hinnatakse pigmendi valguskindlust ning paberimaterjali tasakaalustatud kasutamist.