veevõtmistavust

Veevõtmistavus on mõiste, mis kirjeldab võimet vett imada ja kasutada. Selles tähenduses võib rääkida nii taimejuurte kui ka maapinna või muu porise materjali veevõtmisest ning see hõlmab nii imbumise kiirust kui ka kogust, mida suudetakse ajas omandada. Veevõtmistavus on sõltuv mitmetest teguritest ja võib varieeruda sõltuvalt keskkonnatingimustest.

Taime puhul määravad veevõtmistavuse juurte sügavus ja tihedus, juurte membraanide läbilaskvus ning taime transpireerimisnõudluse suurus. Mullas ja teistes poriste struktuuride puhul mängivad roll poorsus, mulla tekstuur, orgaanilise aine sisaldus ja mulla niiskustase. Üldiselt suur veevõtmistavus tähendab paremat võimet kasutatavaks teha vett mullast või keskkonnast.

Mõõtmine hõlmab mitmesuguseid meetodeid. Uuringud kasutavad gravimetrilisi meetodeid, tensiomeetreid, mulla vee potentsiaali mõõtmist, juurte sügavuse ja juurte arvu hindamist ning taimede mahlavoolu jälgimist. Mudelite abil hinnatakse veevõtmistavust erinevate sademete ja kliimatingimuste korral.

Rakendused hõlmavad põllumajandust ja aiandust, kus veevõtmistavust arvestatakse niisutuse kavandamisel, taimevalikus ja mullaparanduses. Taime kultivarid võivad erineda veevõtmistavuses, mis aitab otsustada istutamise ajal ja veesüsteemide kasutamisel. Veevõtmistavuse mõistmine aitab suurendada veesäästlikkust ning kuivaperioodidel tagada saagikuse.

Piirangud seisnevad selles, et mõiste ja selle mõõtmised võivad olla väga sõltuvad keskkonnast, taimeliigist ja mulla omadustest; tulemused võivad eriolukordades erineda ning laboritingimused võivad välitingimustest erineda. Seetõttu on veevõtmistavuse hinnanguid sageli vaja kontekstist lähtuvalt töödelda.