vasodilataatoreid

Vasodilataatorid on ravimid, mis põhjustavad veresoonte silelihaskiudude lõõgastumist, mille tulemusena laienevad veresooned. Laienemine võib toimuda nii arteriolides kui veenides või mõlemal viisil, mis vähendab perifeerset vastupanu ja parandab verevoolu elunditesse. Ravimi toime üldiselt alandab vererõhku ning võib vähendada südamele koormust ja hapnikutarvet.

Peamised klassid hõlmavad nitrovasodilaatoreid (nt nitroglütseriin, isosorbiidi dinitraat), mille peamine mõju on veenide laienemine ja preloadi vähenemine; arteriolaarsed vasodilataatorid (nt hüdralasiin, minoksidiil), mis laienavad peamiselt artereid; kaltsiumi-kanali blokaatorid (dihüdropüridiinid nagu amlodipiin; mitta-dihüdropüridiinid nagu diltiazem), mis lõdvestavad silelihast ja vähendavad kontraktiilsust; RAAS-põhised vasodilataatorid (ACE-inhibiitorid ja ARB-d), mis alandavad angiotensiini II taset ning põhjustavad üldist vasodilatatsiooni. Mõnel juhul kasutatakse koos ravimeid, näiteks hüdralasiin koos isosorbiidi dinitraadiga südamepuudulikkuse lisaravina teatud patsientidel (BiDil).

Kasutusvaldkonnad hõlmavad hüpertensiooni, isheemilist südamehaigust (angina) ja südamepuudulikkust. Nitrovasodilataatorid on sageli esmajoones kasutusel stenokardia ravis ja ägedates kriisides; teised vasodilataatorid võivad olla osa pikaaegset raviplaani sõltuvalt haigusseisundist.

Kõrvaltoimed hõlmavad peavalu, näo punetust, ödeeme, ortostaatilist hüpotensiooni ja tahhükardiat; tolerantsus võib tekkida nitratel, seetõttu on oluline järgida õigeid pauside reegleid. Koostoimed PDE5-inhibitoritega või teiste antihüpertensividega suurendavad hüpotensiooni riski.