valitsemissüsteeme

Valitsemissüsteemid ehk valimiste korralduse reeglid määravad, kuidas hääled teisendatakse saadikuteks ja mandaadide jaotuseks. Need süsteemid hõlmavad valimisringkonna suurust, hääletusviisi, nimekirjade vormi ning täiendavaid piiranguid ja mehhanisme, mis mõjutavad esindatust, koalitsioonide tekkimist ja valitsuse kestvust.

Peamised jaotused on proportsionaalsed ja majoritaarsed süsteemid. Proportsionaalsed süsteemid püüavad häälte osakaalu võimalikult täpselt kajastada saadikute jaotuses. Seda saavutatakse mitmeosaliste ringkondade, nimekirjade (avatud või suletud nimekirjade) ning erinevate jaotusmeetoditega, nagu D'Hondti või Sainte-Laguë'i meetod. Täiendavad piirid, näiteks valimisringkonna suurus või riigiülesed lävekriteeriumid, mõjutavad väikeste erakondade esindatust.

Majoritaarsed süsteemid annavad tavaliselt iga ringkonna jooksul ülekaalu ühe kandidaadi võimule, mis võib kaasa tuua koalitsioonide vähesuse ja suurema stabiilsuse. Sageli kasutatakse kahetvoorulisi või FPTP-süsteeme.

Segasüsteemid ühendavad mõlemad elemendid: osa mandaate jaotatakse proportsionaalselt, osa majoritar­selt. Levinud näited on segasüsteemid nagu MMP- ja paralleelsed süsteemid ning STV, mis soodustavad suuremat esindatust ja mitmekesisust.

Mõjud: valimissüsteemid mõjutavad parteide arvu, koalitsioonide tõenäosust, esindatust ning valijate strateegilist käitumist. Riigid uuendavad sageli oma süsteeme, et saavutada soovitud tasakaal esindatuse, stabiilsuse ja toimekus.