võrguvirtualiseerimise

Võrguvirtualiseerimine on tehnoloogia, mille abil eraldatakse füüsilise võrgu ressursid virtuaalseteks võrguüksusteks. See võimaldab luua ja hallata mitu eraldi virtuaalset võrku sama füüsilise infrastruktuuri peal ning tagab nende isolatsiooni ja paindlikkuse. Virtuaalseid võrke hallitakse tavaliselt tarkvarapõhiste platvormide abil ning need võivad sisaldada virtuaalseid lüliteid, ruute ja turvafunktsioone.

Arhitektuur jaguneb sageli underlay- ja overlay-kihide vahel. Underlay on füüsiline IP-alusvõrk, mis kannab liiklust; overlay loob virtuaalsed võrgukihid üle selle, kasutades kapseldamist ja spetsiaalseid protokolle. Üks levinumaid lähenemisi on VXLAN, Geneve või NVGRE. Virtuaalseid funktsioone pakuvad nii hypervisorid (nt KVM, VMware) kui ka spetsialiseeritud võrguvirtualiseerimise platvormid (OpenStack Neutron, VMware NSX, Cisco ACI).

Võrgulogika ühtlustamiseks kasutatakse standardeid, nagu VLAN-ide ja kapselduste lahendused. Overlay-lahendused võimaldavad mitme-tenant‑multitenancy, liikluse isolatsiooni ja paindlikku ressursside jaotust. Kontrolli planeerimisel on sageli SDN (kontrolli- ja andmepinna eraldamine) ja NFV (võrgufunktsioonide virtualiseerimine) olulised rollid, mis hõlbustavad orkestratsiooni.

Eelised hõlmavad suuremat ressursikasutust, kiirendatud arendustsükleid, paremat isolatsiooni ja turvalisust, lihtsustatud skaleerimist ning väiksemat kapitali- ja hooldustarvet. Väljakutsed hõlmavad süsteemide keerukust, jõudluse ja latentsi muutusi, hallatava turva-kontrolli ning standardiseerimise ja ühilduvuse keerukust koostöökeskkonnas.

Võrguvirtualiseerimist rakendatakse peamiselt andmekeskustes, pilvelahendustes ja suurtes võrguinfrastruktuurides, sealhulgas IT-teenuste pakkujatel. See on tihedalt seotud pilvi- ja kontainersistuuri arengutega ning aitab pakkuda paindlikke, turvalisi ja isolatsiooneritud teenuseid erinevatele kasutajatele.