virtualiseerimine

Virtualiseerimine on tehnoloogia, mis võimaldab luua ja hallata virtuaalseid ressursse füüsiliste riistvarakomponentide peal. See eraldab tarkvara ja riistvara ning suurendab ressursikasutust, paindlikkust ja hallatavust, võimaldades ühel füüsilisel süsteemil käitada mitut eraldatud keskkonda.

Kõige tavalisem on riistvaraline virtuaalimine, mida haldab hipervisor. Hipervisorid jagunevad Type 1 ehk bare-metal, mis töötab otse riistvaral, ja Type 2 ehk hosted, mis jookseb koos tavalise operatsioonisüsteemiga. Lisaks on olemas OS-taseme virtualiseerimine (konteinerid) nagu Docker või LXC, mis pakuvad kerget eraldatust samal kerneli baasilt. Virtuaalsed masinad (VM-id) kasutavad virtuaalset CPU-d, mälu, salvestusruumi ja võrguelemente ning iga VM võib töötada sõltumatu operatsioonisüsteemiga. Kontainrid pakuvad protsessi- ja operatsioonisüsteemi eraldust, kuid jagavad ühist kerneli.

Olulised omadused hõlmavad virtuaalsete masinate koopiaid (snapsotid), live migraatsiooni, skaleerimist ja ressursi ajastamist. Virtuaalsete võrgu- ja salvestusressursside virtualiseerimine võimaldab luua eraldi virtuaalseid võrguid ning virtuaalseid salvestuskogumeid, mis lihtsustavad haldamist ja varundamist.

Valdkonnad ja kasutusviisid hõlmavad andmekeskuste konsolideerimist, arendus- ja testkeskkondi, pilveteenuste infrastruktuuri ning töölaua virtualiseerimist. Eelised hõlmavad parematu ressursikasutust, suuremat paindlikkust, lihtsamat varundamist ja taastumist ning paremat skaaleerimist. Piirangud hõlmavad alginvesteeringut, mõningast jõudluse overheadi ning keerukust ning potentsiaalseid turvaprobleeme, mida tuleb hoolikalt hallata. Ajalooks on virtualiseerimine arenenud 1990ndatel VMware’i ja teiste lahendustega ning tänapäeval moodustab see pilvi ja kaasaegset IT-infrastruktuuri aluse.