võimekusest

Võimekusest on kirjeldus kehtivate või potentsiaalsete võimaluste kogumist, mis võimaldavad inimestel, organisatsioonidel või ühiskondadel saavutada eesmärke ja toimida soovitud viisil. See hõlmab teadmisi, oskusi, ressursse, autonoomiat ja võimalusi ning võib olla nii loomulikult kujunenud kui ka arendatav. Võimekus võib realiseeruda funktsioneerimises ehk tegelikes võimetes kui ka potentsiaalis ehk võimalustes, mida inimene või süsteem omab.

Etymoloogiliselt pärineb mõiste sõnast võime ning -kus/-us-tüüpi liidandist, mis moodustab nimisõna. Võimekusest rääkimisel viidatakse sageli ühe või mitme komponendi koosmõjule: isiklikule võimekusele, sotsiaalsetele ja majanduslikele tingimustele ning institutsioonilistele vahenditele. Eesti keeles kasutatakse seda terminit erinevates valdkondades, sealhulgas hariduses, psühholoogias ja juhtimistavades, et käsitleda, milliseid võimalusi ja piiranguid inimesel või organisatsioonil tegelikult on.

Võimekusest laiemalt on oluliseks aruteluks võimekuse lähenemine spetsiifiliste ressursside asemel. Capabilities-lähenemine, mille peamisteks esindajateks on Amartya Sen ja Martha Nussbaum, keskendub sellele, mida inimesed saavad teha ja olla ning milline vabadus neil on elada neid väärtustavaid elusid. Eesti kontekstis kasutatakse seda mõistet sotsiaalpoliitikas, hariduses ja tööjõu arengu diskursustes, näiteks arutledes osalusvõimaluste, tervise ja võrdsuse üle.

Võimekusest käsitletakse sageli nii indiviidi kui ka organisatsiooni tasandil. Isiklik võimekus hõlmab eneseteadlikkust ja enesedistsipliini, samas kui organisatsiooniline võimekus puudutab näiteks teadmiste jagamist, innovatsiooni ja muutustega kohanemist. Mõiste kaardistab, milliseid edasiliikumise võimalusi on olemas ning milliseid tegureid tuleb muuta või parandada, et need võimalused muutuksid tegelikkuseks.