välistamine

Välistamine on protsess, mille käigus inimene või rühm jääb teistest välja ning ei osale ühises tegevuses või suhtluses. See võib olla otsene — näiteks ei kutsuta teda sündmusele — või kaudne: tema kohalolu märgatakse, kuid teda eiratakse või kõrvale jäetakse. Välistamine võib olla tahtlik või juhuslik ning esineda nii igapäevastes interaktsioonides kui ka organisatsioonide tasandil.

Välistamine ilmneb erinevates kontekstides: koolides, töökohal, sõprusringkondades ja veebikogukondades. Vormid hõlmavad otsest välistamist (mitte kutsumine, koosolemise piiramine), kaudset välistamist (panuse eiramine, tähelepanuta jätmine) ning vaikuse või vältimise abil toimuvat eraldamist. Välistamine võib olla emotsionaalne ja sotsiaalne ning võib ilmneda nii rühmas kui institutsionaalselt.

Tagajärjed võivad olla ulatuslikud. Lühiajaliselt tekitab välistamine ebakindlust, alandatust ja stressi; pikaaegne välistamine võib viia üksilduseni, madalama enesehinnangu ning suurema depressiooni või ärevuse riskini. See võib mõjutada ka akadeemilist või tööalast sooritust ning piirata sotsiaalsete võrgustike laienemist ja karjäärivõimalusi.

Välistamise ennetamine ja käsitlemine keskendub kaasava kultuuri loomisele ja selgete ootuste ning reeglite kehtestamisele. Koolid ja organisatsioonid peaksid tagama toed ja sekkumismehhanismid, pakkuma koolitust juhidele ning liikmetele suhtlus- ja kaasamisoskuste arendamiseks ning käsitlema juhtumeid õiglaselt ja turvaliselt. Isiklikul tasandil aitab tugeva sõprade ja pereringi olemasolu, avatud suhtlus ning vajadusel professionaalne abi vähendada välistamise kahjulikke mõjusid.