tööjaotusega

Tööjaotusega tähendab tööülesannete jaotamist erinevate inimeste või rühmade vahel, et suurendada tootlikkust ja tõhusust. See hõlmab spetsialiseerumist, mille käigus iga osaleja keskendub kindlatele toimingutele ja arendab vastavat oskusteavet. Tööjaotuse kontseptsioon on oluline nii ettevõtete tootmisprotsesside korraldamisel kui ka laiemas majanduslikus ja sotsiaalses kontekstis.

Ajaloost: Adam Smith kirjeldas 1776. aasta teoses The Wealth of Nations tööjaotuse mõju ja näitas, kuidas spetsialiseerumine suurendab toodangu mahtu ja vähendab ajakulu. Hiljem on tööjaotust uurinud Émile Durkheim ja Karl Marx ning käsitletud selle ühiskondlikke külgi: Durkheim rõhutas sotsiaalset sidusust, Marx aga töövilja kontrolli ja klasside tekkimise küsimust ning võimalikku ekspluatatsiooni.

Formid jaotust võib korraldada nii ettevõtte sees kui ka ettevõtete vahel. Sisesed vormid hõlmavad funktsionaalset spetsialiseerumist (erinevad töötajad teevad erinevaid toiminguid); tootepõhine või protsessipõhine jaotus jagab tööd vastavalt toodetele või toimingutele. Geograafiline jaotus jagab tööd maade vahel, mis on osa globaliseerumisest ja allhankekorraldustest.

Eelised on suurem tootlikkus, kiirem tootmistsükkel ja paremad oskuslikkuse süvenemised. Puudused võivad kaasa tuua monotoonsust, töörahulolu languse, suurenenud sõltuvused ning vähendada paindlikkust kriiside või häirete korral.

Kaasaegses majanduses suurendab tehnoloogia ja globaliseerimine tööjaotust: automatiseerimine ning rahvusvahelised tarneahelad võimaldavad täpsemat spetsialiseerumist ja tõhusamat ressursside jaotust.