tähendamissõltuvuse

Tähendamissõltuvus ehk tähenduse sõltuvus on mõiste, mida kasutatakse kirjeldamaks käitumuslikku või kognitiivset tendentsi, kus inimene püüdleb liigse või üha suureneva tähenduse leidmise järele kõigis sündmustes, ideedes ja kogemustes. See ei ole ametlik diagnostiline kategooria, vaid kirjeldav kontseptsioon, mida arutatakse psühholoogia, kultuuriteooria ja eksistentsiaalsete uuringute kontekstis.

Termini moodustavad sõnad tähendama ja sõltuvus; sufiksid -damis- ja -sõltuvus viitavad obsessiivsele käitumisele. Eestis ning rahvusvahelises diskursuses on see mõiste levinud peamiselt mitte-kliinilises, kultuurilises ja teoreetilises arutelus.

Iseloomulikud tunnused võivad olla: püsiv vajadus leida sügav või universaalne tähendus igas sündmuses; liialdatud tõlgendamine ja sümbolite otsing; juhustele ja sündmustele põhinevate narratiivide loomine; raskused igapäevases toimimises, kui tähendus puudub; ärevus või rahutus tähenduse puudumisel; suur aeg ja vaimne koormus mõtlemisele ja aruteludele tähenduse üle; negatiivne mõju suhetele või tööle.

Riskitegurid hõlmavad eksistentsiaalset ärevust, vajadust kontrolli järele, kalduvust lõplikku tähendust otsida ning traumaatilisi kogemusi; kultuurilised ja sotsiaalsed keskkonnad, mis soosivad tähenduste loomist; suur digitaalse meedia kaasatus ja narratiivide jagamise surve.

Kuigi mitte ametlik diagnostiline kategooria, võib tähendamissõltuvust käsitleda kui riskifaktorit või sümptomikompleksi. Ravi keskendub teadlikkuse tõstmisele, piiride seadmisele ning lähenemistele nagu mindfulness, kognitiiv-käitumisteraapia ja eksistentsiaalne teraapia. Sotsiaalne tugi ja tervislik eluviis võivad vähendada ärevust ja aidata luua mõõdetud tähendusnarratiivi. Täpsemad uuringud on vajalikud.