turvaskaneerimine

Turvaskaneerimine on arvutisüsteemide, võrkude ja rakenduste turvalisuse hindamise protsess, mille eesmärk on identifitseerida haavatavusi, nõrkusi ning konfiguratsiooniprobleeme ja hinnata nende riski organisatsioonile. Skaneerimine võib keskenduda võrgu turvalisusele, veebirakendustele või süsteemikonfiguratsioonidele ning seda võib läbi viia siseriiklikult või kolmanda osapoole poolt.

Skaneerimine jaguneb peamiselt aktiivseks ja passiivseks. Aktiivne skaneerimine teostab otseseid kontrollproove, nagu portide skaneerimine ja haavatavuste hindamine, ning kasutab aeg-ajalt ka potentsiaalsetele turvaaukudele suunatud ettenägelikke meetmeid. See võib tekitada lühiajalist koormust ning nõuab tavaliselt organisatsiooni omanikult või vastava loaga kinnitatud lubaga toimimist. Passiivne skaneerimine jälgib olemasolevat liiklust, logisid ja konfiguratsiooni muutusi ilma süsteemidele märkimisväärset mõju avaldamata.

Protsessi etapid on tavaliselt planeerimine, avastamine ja kogumine, haavatavuste skaneerimine, riskihindamine ja aruanne, remondi- ning parandusmeetmete jälgimine ning järelkontroll. Tulemused võimaldavad organisatsioonidel prioriseerida parandusmeetmeid ja parandada turvasüsteeme pidevalt.

Ohud ja piirangud hõlmavad potentsiaalset toimingu katkemist, valehäireid ning tundlike andmete töötlemist. Turvaskaneerimine peab toimuma õiguspäraselt ning omanikult või vastavalt lepingule ja kehtivatele õigusnormidele antud lubaga.

Tööriistade valik võib hõlmata Nessust, OpenVAS-i, Nmapi, Burp Suite’i või OWASP ZAP-i. Turvaskaneerimine on sageli osa standarditest ja heast tavast, nagu NIST SP 800-115, ISO/IEC 27001 ja PCI DSS nõuded 11.2, mis rõhutavad haavatavuste skaneerimise ja riskijuhtimise tähtsust.