transpordimehhanism

Transpordimehhanism on mehhanism või süsteem, mille kaudu ained ja signaalid liiguvad läbi rakumembraani ning keha erinevate osade. Membrani transporti kontrollivad transportvalgud ning energia ja gradientide olemasolu, mis võimaldavad rakulisel tasandil säilitada homöostasi ja tagada elutähtsad protsessid.

Peamised transpordiliigid on difusioon, difusiooni hõlbustatud transport ja osmoos (kõik passiivsed mehhanismid), ning aktiivne transport, mis nõuab energiat. Difusioon on spontaanne liikumine konts gradienti suunas ning võib toimuda läbi lipiidkihi või kanalite. Hõlbustatud difuusioon kasutab transporterproteine või ioonkanaleid, et suurendada suuremate või mitteläbilaskvate ainete difusiooni. Osmoos on vee liikumine membraani kaudu, mis aitab säilitada osmoosset tasakaalu.

Aktiivne transport liigub ained vastu nende konts gradienti ja nõuab energiat, sageli ATP-d. Primaarne aktiivne transport kasutab ATP-d otse, näiteks Na+/K+-pump. Sekundaarne aktiivne transport kasutab energiat, mis on loodud teise aine gradientist, näiteks glükoosi transport Na+-gradienti kasutades.

Transportvalgud mängivad olulist rolli: kanalid (ionkanalid), carrier-transporters (transportöörid) ja pumbad (pumpad). Näited: Na+/K+-pump, aquaporin-kanalid vee liikumiseks ning GLUT-transporteri abil glükoosi liikumine rakku.

Vesikulaarne transport hõlmab endotsütoosi ja exotsütoosi ning sisaldab fagotsütoosi ja pinotsütoosi, mis võimaldavad suuremahulist materjalide liikumist rakkude vahel.

Nende mehhanismide mõistmine on oluline nii rakulises bioloogias kui ka meditsiinis, kuna häired transportimehhanismides võivad mõjutada närvi- ja lihastööd, ainevahetust ning haigusseisundeid.