transitiivsus

Transitiivsus, või transitivity, on tegusõna omadus, mis kirjeldab, kuidas tegusõna seostub lauses osalistega ehk argumendid. See näitab, kas tegevuse uuring vajab otsustatult objekti, kas objekti olemasolu on vabatahtlik või võib see olla kahe objekti kaasamises.

Tavapäraselt jaguneb transitiivsus kolme põhikategoorias: transitiivne, intransitiivne ja ambitransitiivne. Transitiivne tegusõna nõuab otsest objekti, näiteks lauses “Ta loeb raamatut” (raamat on objekti). Intransitiivne tegusõna ei vaja objekti, näiteks “Koer magab” või “Päike tõuseb”. Ambitransitiivne tegusõna võib esineda nii koos objekti kui ka ilma selleta, olenevalt kontekstist, näiteks “Ukse avas” (transitiivne, ta avas ukse) vs “Uks avanes” (intransitiivne).

Ditransitiivne tegusõna võtab kaks objekti või osalejat, tavaliselt otsese ja kaudselt või distsilektiga kaasas olevat: “Ta andis sõbrale kingituse.” Siin on “kingitus” otsene objekt ja “sõber” kaudne objekt. Mõnes keeltes võib transitiivsuse märkimine olla morfoloogiline (konstruktioonide või käänete kaudu) või süntaktiline (lauseseadistuses).

Transitiivsust mõjutavad keele enda semantika ja süntaks, sealhulgas hääldus, tegusõna pöörded ning võimalik vooluhalduse süsteem (nt häälikuliselt või häälduslikult käsitletud eelnevad vormid). See on oluline mõiste valentsi, hääle ja lausestruktuuride mõistmiseks erinevates keeltes.