konstruktioonide

Konstruktioonide mõiste on üldine ja mitmekülgne ning viitab erinevatele struktuuridele, millel on kindel funktsioon ja koostis. Sõna kasutatakse erinevates valdkondades, sealhulgas arhitektuuris, inseneriteaduses ja keeleteaduses.

Arhitektuuris ja ehituses tähistab konstruktioon hoone või muu rajatise valmis või ehituslikku struktuuri, mis koosneb kandvast raamist, tugedest ja ühendavate elementide süsteemist. Kandevõime, materjalid ja ühendused määravad konstruktsiooni stabiilsuse, vastupidavuse ja kasutuskõlblikkuse ning mõjutavad ka arhitektuurset väljendust.

Keeleteaduses viitab konstruktsioon vormi ja tähenduse konventsionaalsele paarile, mis esindab keelelist tähendust. Konstruktsioonigraafia vaade näitab, et keel ei koosne ainult sõnadest, vaid kogu vormi–tähendus seoseid sisaldavast struktuurist. Näideteks on idioomid, teatud verb- ja fraasilaused ning muud konstantsed ühendused, mis vajavad konteksti, et täpselt mõistetavaks saada.

Sõna päritolu: konstruktsioon on laen ladina keelest constructio; see jõudis eesti keelde läbi teiste keelte mõjutuste.

Kokkuvõttes viitavad konstruktioonid nii füüsilistele, tavaliselt arhitektuurilistele ja insenertehnilistele struktuuridele kui ka keeleteaduslikele vormidele ja tähendustele, ning nende mõistmine sõltub tavaliselt kontekstist.