tonaalsusele

Tonaalsus on muusika organiseerimise süsteem, mille keskmes on toonika ehk muusika keskpunkt ning mille ümber kujuneb helide ja akordide hierarhia. Süsteem tugineb diatoonilisele skealale, mille moodustavad duur- ja mollskaalad. Iga astmel on kindel funktsioon: I ehk toonika pakub lõpppunkti, IV on subdominant ja V on dominants; nende vahelised liikumised tekitavad pinge ja lahenduse ning annavad muusikale struktuurse suuna.

Kadentsid, eriti V–I, annavad lõpu või lahenduse ning võimaldavad modulaatsiooni teise võtmi suunas. Modulatsioonid võivad suurendada kontrastsust ja avada uusi tonaliteedi ruume, säilitades siiski tonaliteedi üldise raami. Hääleõhtu ja harmoonia kaudu kujuneb muusikas püsiv liikumine ning tunne, et liikuda kodu suunas.

Ajaloost: tonaliteet kujunes peamiselt 17. ja 18. sajandi Euroopa muusikas ning sai keskseks korraldusvahendiks barokist romantismi ajani. 20. sajandil hakkasid mõned heliloojad uurima atonaalsust ja mitmetoonilisi lähenemisi, kuid tonality jääb paljude stiilide – nagu klassikaline, džäss ja pop – aluseks. Tänapäeval on tonaliteet jätkuvalt oluline vahend harmoonilise maailmavaate loomiseks, samal ajal kui muusika praktikas kasutatakse üha mitmekesisemaid ja mitmetoonilisi lähenemisi.