toksiilsuse

Toksiilsus on omadus, mille puhul aine või keskkonnatingimus põhjustab kahju elusorganismidele. See hõlmab kahjulike mõju tekkimist erinevates organites või süsteemides ning sõltub annusest, kokkupuuteviisist (inhalatsioon, neelamine, nahaga kokkupuude), ajast ning organismi tundlikkusest.

Toksilisuse hindamine põhineb annuste ja kahjulike mõjude seose analüüsil. Olulised mõisted on LD50, NOAEL ja LOAEL. LD50 tähistab annust, mille puhul sureb kontrollitud testgrupist umbes 50 protsenti. NOAEL on suurim annus, millel ei ole täheldatud kahjulikke mõjusid, LOAEL seevastu annus, mille puhul on täheldatud esimesed kahjulikud mõjud. Hindamine võib toimuda in vivo loomkatsetes, in vitro rakkude tasandil või epidemioloogilistes uuringutes.

Toksiilsus jaguneb tavaliselt ainepõhiselt või olukorrast sõltuvalt: kemotoksilisus (keemiliste ainete kahjulik mõju), biotoksilisus (toxiinid loomade või mikroorganismide kaudu), ning ekotoksilisus (keskkonnale ja ökoloogilistele süsteemidele). Tähtsat mõju nähakse näiteks neurotoksilisuse, hepatotoksilisuse ja nefrotoksilisuse korral.

Kokkupuute jooksul võivad mõju tekkida erinevatel teekondadel: sissehingamine, allaneelamine ja naha kaudu imendumine. Riskide vähendamiseks järgitakse ohutusnõudeid, kusjuures toksikoloogilised andmed, märgistamine ja juhised aitavad vähendada ekspositsiooni ja haigestumist. Töökeskkonnas ja keskkonnas hinnatakse riske ning rakendatakse kaitsevahendeid ning erialaseid kontrollimeetmeid.

Kokkuvõtlikult on toksiilsuse mõistmises keskne annusest ja kokkupuuteviisist tulenev risk ning teaduslikult kirjeldatud mõju elusorganismidele.