toiduainepakenditel

Toiduainepakenditel on eesmärk võimaldada toidukaupade pakendamist, kaitset ja säilitamist ning tagada, et toidule ei kanduks ohtlikke aineid ega muudaks need maitset, lõhna või välimust. Need hõlmavad esmaseid pakendeid, voodereid, laminaate, kaitse- ja trükikatteid ning mõnikord ka tootmislahendusi ja seadmeid, mis võivad toiduga kokku puutuda.

Euroopa Liidus reguleeritakse toiduga kokkupuutuvate materjalide ja esemete ohutust peamiselt määrustega (EC) 1935/2004 ning plastikute jaoks (EC) 10/2011. Üldised nõuded kehtivad kõigile materjalidele ja esemetele: need ei tohi ohustada inimese tervist, ei tohi anda toidule soovimatut koostist, maitset või lõhna ning peavad olema toodetud head tootmistava alusel. Nõuet täidetakse riskihindamise, ohutuse ning migratsiooni testimise kaudu.

Materjalide tüübid ja lahendused on mitmekesised. Enimmainutatud on plastid (nt PE, PP, PET), kuid kasutuses on ka metallid (alumiinium), klaas ning paber ja kartong ning nende laminaadid. Lisaks on levinud liimid ja trükivärvid ning ristküpsed või mitmekihilised pakendilahendused. Arendatakse ka aktiiv- ja nutika pakendamise tehnoloogiaid, mis aeglustavad halvenemist ning annavad lisaväärtust.

Migratsioon on toidukaodesse kanduv ühendite liikumine toiduga sõltuvalt kontaktperioodist, temperatuurist ja toidu koostisest. Ohutuse tagamiseks kontrollitakse nii üldist migratsiooni kui ka spetsiifilisi migratsioonimäärasid; tähelepanu pööratakse ka mittetoksiliste nii-öelda NIAS-ainete esinemisele. Rahvusvahelises kontekstis järgivad standardid Codex Alimentarius ja rahvusvahelised juhised, olles osa Euroopa Liidu turu- ja kvaliteedieesmärkidest.