tilkumisekahjustuste

Tilkumisekahjustused viitavad kukkumise tagajärjel tekkinud vigastustele, mis võivad puudutada luid, liigeseid ja pehmet kude ning mõnikord põhjustada peavigastusi. Need vigastused esinevad kõigis vanuserühmades, kuid on kõige tavalisemad eakatel ja lastel.

Põhjused ja riskifaktorid: kukkumised võivad juhtuda igal ajal ja igas keskkonnas. Suurim risk on eakatel ja lastel. Märg või libe pind, kodu- või töökeskkonna takistused ning nägemise või tasakaalu häired ning ravimite kõrvaltoimed, mis põhjustavad pearinglust või uimasust, suurendavad ohut. Osteoporoos, kroonilised haigused ja lihasjõu vähenemine suurendavad vigastuste raskust ja taastumisaega.

Vigastuste tüübid: levinud vigastused on luumurrud (nt puusaluumurd või randmeluu murd), peavigastused (kontuusioonid) ning pehmete kudede verevalumid ja nihked. Tõsisemad vigastused nõuavad kiiret meditsiinilist hindamist, eriti kui on teadvuse muutus, tugev pea- või seljahäire või märkimisväärne valu.

Hindamine ja ravi: esmaabi hõlmab vigastuse stabiliseerimist ja vajadusel kiirabi kutsumist. Meditsiiniline hindamine sisaldab füüsilist läbivaatust ja pildistamist (röntgen, vajadusel CT või MRI). Ravi oleneb vigastusest: immobiliseerimine, valuvaigistamine, mõnel juhul operatsioon ning järelravi ja füsioteraapia.

Ennetus: kodu turvalisuse parandamine (käepidemed treppides, hea valgustus, libisemiskindlad mattid), tasakaalu- ja tugevusharjutused, sobivad jalanõud ning regulaarsed nägemise kontrollid vähendavad tilkumisekahjustuste riski. Rahvuslikud ennetusprogrammid võivad pakkuda nõu ja abi riskide hindamisel.