teadvustamise

Teadvustamine on protsess, mille käigus suurendatakse üksikisiku teadlikkust teatavatest nähtustest, probleemidest või suhetest ning viiakse esile nende tähendus ja võimalik mõju. Selle mõiste alus on teadlikkuse tõstmise, refleksiooni ja kriitilise mõtlemise ideedel. Eesti keeles kasutatakse sageli sünonüümidena teadvustamise asemel mõisteid teadlikkuse tõstmine või teadlikkuse suurendamine.

Kasutusvaldkonnad ja tähendus

Hariduses ja koolituses tähendab teadvustamine seda, et õppija koondab ja süvendab oma teadmisi, hoiakuid ja arusaamu ning osaleb kriitilises arutelus. Tervishoius aitab teadvustamine inimestel mõista riske, valikute tagamaid ja ligipääsetavaid terviseressursse. Sotsiaal- ja poliitilises kontekstis on teadvustamine sageli meetod, mille eesmärk on tõsta üldist teadlikkust olulistest sotsiaalsetest küsimustest ja julgustada üksikisikuid ning kogukondi osalema muutuste nimel.

Ajalugu ja rakendusviisid

Teadvustamist on seostatud eriti feministliku liikumise etlike meetoditega 1960.–1970. aastatel, kus osalejad jagasid isiklikke kogemusi, et näha nende kogemuste ja süsteemsete ebaõigluste vahelisi seoseid. Selline lähenemine, mida sageli nimetatakse teadlikkuse tõstmiseks (consciousness-raising), aitas luua kollektiivset identiteeti ja mobiliseerida tegevust.

Meetodid ja tähelepanekud

Teadvustamist teevad tavaliselt grupp- või töötubade vormis tegevused: elulugude jagamine, juhtumiuuringud, refleksiooni harjutused, diskussioonid ja audiovisuaalsed materjalid. Oluline on avatud ja turvaline keskkond, privaatsuse ning eetika tagamine, kuna teadvustamine võib puudutada tundlikke kogemusi ja identiteete. Mõõtmisel keskendutakse sageli muutustele teadlikkuses, hoiakutes või valmisolekus tegutseda, mitte ainult teadmiste kogumile.