tavakasutust

Tavakasutus ehk tavapärane kasutus on kinnistu või loodusressursside kasutusviis, mis on kujunenud pikaajalise kohaliku praktikaga ja mida tavaliselt ei reguleerita kirjaliku lepinguga. Selle mõiste aluseks on kogukonna tavad ning kasutajate omavaheline usaldus, mitte kolmandate osaporte kirjalikud õigused.

Sisu ja ulatus

Tavakasutus võib hõlmata ligipääsu teele, karjatamist, metsast või veekogudest kasutamist, marjade või muu loodusressursi kogumist ning sarnaseid regulaarselt korratakseväsus. Tavakasutus on sageli mitteexklusiivne ja seda nähakse läbi ajutiste või pikaajaliste piirangutega, mis arvestavad nii omaniku õigusi kui ka kogukonna vajadusi. Oluline on, et kasutus oleks teadaolev, järjepidev ja kooskõlas kohalike tavadega.

Õiguslik külg

Mõnes õigussüsteemis võib pikaajaline ja katkematu tavakasutus aja jooksul saada tunnustust kui tavakasutusest tulenev õigus või preskriptiooniline alus. See sõltub konkreetsest jurisdiktsioonist ning nõuab sageli tõendeid kasutuse kestuse ja tingimuste kohta. Tavakasutus ei muuda omandiõigust, kuid võib piirata omaniku teatud õigusi või nõuda kokkuleppeid kasutuse jätkamise kohta.

Praktika ja vaidlused

Tavakasutus on sageli piirkondlik ja kultuuriliselt tundlik nähtus, mis võib vajada kohalikku praktikat ja arutelusid omanike ning kasutajate vahel. Kui tavakasutus muutub või tekib konflikt, pöördutakse tavaliselt kohaliku õiguse ja kohtuliku vaidluse kaudu, et selgitada õigused, piirangud ja kohustused. Tavakasutus võib aidata tagada jätkusuutliku kasutamise ning kogukonna kui terviku huvi.