tõestus

Tõestus on mõiste, mis tähistab millegi tõe kinnitamist või õigeks lugemist. Sõna tuleneb verbist tõestama ja seondub laiemalt tõe, põhjenduse või kinnituse leidmisega. Eri valdkondades võib tõestus tähendada erinevaid asju: läbipaistvat tõendite kogumit, loogilist demonstraati või lihtsalt sedastust, mis rahuldab väite kinnitamise vajadust.

Matemaatikas ja loogikas on tõestus loogiliste sammude kogum, mille abil näidatakse, et väide on tõene baasiks olevate aksiomite ja eelnevalt tõestatud tulemustega vastavuses. Tõestused peavad olema järjepidevad ja kontrollitavad: iga samm peab järgima eelnevatest reeglitest ning lõpptulemus peab järgima kõigi eelduste all. Tüüpilised tõestusliigid hõlmavad otsest tõestust ja põhjendust, miks kehtivad teisendid või võrrandid kehtivad ning kuidas teoreem on loogiliselt järgnev.

Õiguses ja forensiikas on tõestus või tõendus keskne mõiste faktide kinnitamiseks kohtus või uurimisel. Siin sisalduvad dokumendid, ekspertarvamused, tunnistused ja muud materjalid, mis aitavad tõendada väiteid või väita süüd/siis keeldumist. Tõendite kvaliteet ja relevantsus on otsustava tähtsusega ning kohtul või hagivalikul on ülesanne hinnata, kas need tõendid on piisavalt usaldusväärsed ja seotud vaidlusega.

Tõestust kasutatakse ka igapäevases keeleseisundis: inimesed viitavad sellele, et midagi on “tõest”, kui on esitatud märkide või kogutud tõendusmaterjalide põhjal arusaadav kinnitav järeldus. Filosoofias ja teaduses eristatakse tõestust kui kinnitust uskumuse aluseks või hüpoteesi toetavast andmestikust, pidades silmas eri tõendusmaterjalide raskusastmeid ja piire.