tähenduse

Tähendus on keeleseaduste ja semiotika keskne mõiste, mis kirjeldab, mida märgid — eeskätt sõnad ja laused — väljendavad ning millist teavet need edasi annavad. Tähendus hõlmab mitut tasandit: semantiline tähendus ehk märgi sisuline sisu; denotatsioon ehk märgi viide tegelikkusele või kategooriale; konnotatsioon ehk lisanduvad kultuurilised ja emotsionaalsed seosed. Pragmaatiline tähendus tekib kasutuskontekstist ja kõneleja kavatsusest; sama märgi erinev kasutus võib eri olukordades tähendada erinevalt.

Tähenduse uurimisel kasutatakse erinevaid teooriaid. Semantikas keskendutakse märgi sisule ja viidetele; Frege’ile on oluline jagunemine mõiste (sense) ja viide (denotatsioon). Semiootikas nähakse tähendust märgi ja kultuurilise konteksti kaudu tekkiva suhtena, kus märg osutab tähendusele osaliselt kultuuripraktikate kaudu. Tähenduste moodustumine on dünaamiline: keeled arenevad, sõnad võivad tähendust omandada, konnotatsioonid muutuvad ning kontekst võib tähendust ajutiselt tugevdada või vähendada.

Näide: sõna “koer” omab denotatsiooni kui teatud loomarühma; selle semantilises tähenduses on kindlad sisulised omadused; konnotatsioonid võivad erineda kultuuriti ja isiklikult ning sõltuvad kontekstist.

Rakendused: tähenduste mõistmine on aluseks leksikograafiale, teksti- ja kõnetöötlusele, tõlkele, kirjandusteooriale ja filosoofilistele aruteludele.