suurhertsogkond

Suurhertsogkond (Estonia: Grand Duchy of Estonia) oli ajavahemikus 1561–1721 eksisteerinud riik, mis moodustati pärast Poola-Leedu Liidu ja Rootsi vahelise Liivimaa sõja lõppu. See oli üks Liivimaa hertsogkonna kaheksaks jagunemisega tekkinud riike, teised olid Liivimaa hertsogkond, Kuramaa hertsogkond ja Saare-Lääne hertsogkond.

Suurhertsogkond hõlmas peamiselt tänapäeva Lääne-Eesti alad, sealhulgas Tallinn, Tartu ja Viljandi. Riigi keskuseks sai Pärnu, kuid Tallinn oli majanduslik ja strateegiline tähtsusega linn. Suurhertsogkond oli alates 1561 Rootsi vasallriik, kuid sai 1625. aastal Rootsi protektoraadi staatuse, mis kestis kuni 1710. aastani, kui Rootsi kaotas Põhjasõjas Venemaale.

Riigi valitsemine oli feodaalne, kus aadlikud ja linnad said laialdaseid õigusi. Suurhertsogkonna aadlikud said 1631. aastal õiguse asutada Tartu Ülikool, mis oli üks Balti maades asutatud esimesi ülikoole. Suurhertsogkond oli kaasaegne Lääne-Eesti kultuurielu keskus, kus arenasid endiselt keskajal alguse saanud linnad ja asulad.

1710. aastal sõlmitud Nystadi rahulepinguga läks Suurhertsogkond koos teiste Rootsi Liivimaa aladega Venemaale. Riik likvideeriti ametlikult 1721. aastal, kui Peter I moodustas selle aladest Eestimaa kubermangu.

Suurhertsogkonna ajalugu on oluline Eestimaa ajaloos, sest see periood kujundas piirkonna poliitilist, majanduslikku ja kultuurilist arengut.