stressireaktsioonide

Stressireaktsioonid viitavad organismi ja vaimu reageeringutele erinevatele stressiteguritele. Need võivad olla lühiajalised ja adaptiivsed, valmistades keha ette tegutsemiseks, või püsivad ja võivad kahjustada tervist.

Peamised mehhanismid on autonoomne närvisüsteem ja HPA-süsteem. Stressi korral vabastab hüpotalamus CRF, mis vallandab ACTH-i tootmise neerupealistes; ACTH stimuleerib kortisooli vabanemist. Samaaegselt aktiveerub sümpaatiline närvisüsteem, vabastades adrenaliini ja noradrenaliini. Need hormoonid suurendavad pulssi, vererõhku, hingamissagedust ja mobiliseerivad energiavarud. Pidev või liialt tugev stress võib põhjustada allostaatilist koormust ning mõjutada mitmeid kehasüsteeme.

Liigid ja sümptomid: Akuutne stressireaktsioon tekib kiiresti pärast stressorit ja taandub mõne aja jooksul; krooniline stress püsib kauem ning võib põhjustada unehäireid, ärevust, mäluhäireid ja seedetrakti vaevusi. Traumast tulenevad reaktsioonid võivad kaasneda tugevatest emotsioonidest ja vältimiskäitumisest. Sümptomid võivad olla füüsilised (südamepekslemine, higistamine, peavalud), emotsionaalsed (mure, ärevus, viha), kognitiivsed (kontsentratsiooni- ja mäluhäired) ning käitumuslikud (sotsiaalse aktiivsuse vähenemine, muutused une- ja toitumises).

Kohanemine ja ravi: Kui stressireaktsioonid on püsivad või rasked, tuleks otsida abi tervishoiutöötajalt. Ennetus- ja toimetulekustrateegiad hõlmavad sotsiaalset tuge, regulaarset kehalist aktiivsust, kvaliteetset und, tasakaalustatud toitumist ja lõõgastustehnikaid. Töökeskkonnas on oluline realistlike eesmärkide seadmine ja piisav puhkeaeg. Vajadusel võib ravi hõlmata psühholoogilist tuge, kognitiivset käitumisteraapiat ning vajadusel medikamentoosset ravi.