stoikiomeetrilised

Stoikiomeetrilised ehk stoichiometric suhted kirjeldavad keemilise reaktsiooni kvantitatiivseid suhteid. Nad põhinevad tasakaalustatud võrrandi ja massi säilimise printsiibil. Koefitsiendid võrrandis annavad reagendide ja toodete moolivahekorrad, mis võimaldavad arvutada vajalikke koguseid ja toodetud koguseid.

Stoikiomeetriline arvutus keskendub ainese koguste arvutamisele. Selle eesmärk on leida, kui palju reagente ja tooteid tekib või on vaja reaktsiooniks. Teoreetiline saak näitab maksimaalset toodet, mis võiks tekkida ideaalses süsteemis; tegelik saak võib olla väiksem sõltuvalt tingimustest, puuduvatest reagensitest või vastasmõjudest. Piirava reaktsiooni mõiste aitab kindlaks teha, milline reagend on reaktsioonis piirav ja milline on tegelik maksimaalne toodangumaht.

Tööprotseduur hõlmab moolide kasutamist: teisenda massid moolideks molaarse massi abil, rakenda tasakaalustatud võrrandi koefitsiente suheteks, seejärel teisenda moolid tagasi grammi või muude ühikute juurde. Seda saab kasutada gaasidel ja lahustes, samuti erinevates temperatuuri- ja rõhutingimustes.

Näide: reaktsioonis 2 H2 + O2 → 2 H2O. Kui on 4 mol H2 ja 3 mol O2, H2 on piirav reagend (vajatakse 6 mol O2 jaoks 4 mol H2), seega teoreetiline saak on 4 mol H2O. Tegelik saak võib varieeruda sõltuvalt tingimustest.

Ajalooline taust ja piirangud: stoikiomeetria mõiste pärineb kreeka keelest ning kontseptsiooni arendas 18. sajandil keemias Jeremias Richter. Põhirõhk on massi säilimisel ja määratletud proportsioonidel; reaalsed süsteemid võivad olla mittetäielikud või sisaldada kõrvalreaktsioone ning mittestinoisioone ühendite tekkimist, mis nõuavad täpsemat käsitlemist.