spektrofotomeetrid

Spektrofotomeetrid on laboriseadmed, mida kasutatakse valguse absorbeerumise või läbivuse mõõtmiseks näidistes kindlatel lainepikkustel. Absorbtsioon (A) ja läbilaskvus (T) kirjeldavad, kui suur osa valgusest näidist imab või läbi laseb. Kontsentratsiooni määratakse sageli Beer-Lambert'i seaduse alusel: A = εlc, kus ε on molaarne absorbeeriv koefitsient, l on tee pikkus ja c on lahuse kontsentratsioon.

Seadme tööpõhimõte põhineb valgusallika, monokromaatori, proovikambri (cuvet) ja detektori koostööl. Valgus kiirgub näidise kaudu; detektor mõõdab läbi läinud valguse intensiivsust. Blankiga korrigeeritakse süsteemi taset ning vajadusel kasutatakse standardlahuseid. Mõõtmist saab teha nii kindla lainepikkuse puhul kui ka spektri skannimisega, mis annab kogu spektri teabe.

Peamised komponendid on valgusallikas (nt deuterium- või tungstigendi lamp), monokromaator (prisma või difraktsioon), proovikamber (cuvet) ja detektor (fotomultipliers, PIN- või diodidetektor). Elektroonika töötleb signaale ja kalibreerib seadme. Cuvetid on tavaliselt kvarts või plastik, sõltuvalt soovitud lainepikkusest.

Tüübid hõlmavad ühe-beam ja kahe-beam konstruktsioone, samuti skannivaid ja fikseeritud lainepikkusega mudeleid. UV-Vis-spektrofotomeetrid katavad tavaliselt umbes 190–1100 nm; mõnikord on lisaks NIR. Diode-array spektrofotomeetrid (mitme-kanalilised) ja mikrotabeli lugejad on levinud alternatiivid.

Rakendused hõlmavad kontsentratsiooni määramist keemias ja biokeemias, kvaliteedikontrolli toidu- ja farmaatsiatööstuses, keskkonnaanalüüsi ning kliinilist diagnostikat. Piirangutena võivad olla hajumine ja varjud, sobiva cuveti valik, kalibreerimine ning UV-range piire.