spektraalmeetodid

Spektraalmeetodid viitavad rühmale analüütilisi tehnikaid, mida kasutatakse materjalide füüsikaliste ja keemiliste omaduste uurimiseks, analüüsides nende interaktsiooni elektromagnetkiirgusega. Need meetodid põhinevad erinevate lainepikkuste või sageduste kiirguse absorptsiooni, emissiooni või hajumise põhimõttel, kui see läbib proovi või peegeldub sellest. Spektroskoopia põhitööriist on spektromeeter, mis eraldab ja mõõdab kiirguse intensiivsust erinevatel lainepikkustel.

Spektraalmeetodid on laialdaselt kasutusel paljudes teadus- ja tehnoloogiavaldkondades. Keemias kasutatakse neid ainete identifitseerimiseks ja kvantifitseerimiseks, sidemete struktuuri määramiseks ning reaktsioonide jälgimiseks. Füüsikas aitavad need uurida aatomite ja molekulide energiatasemeid, tahkiste omadusi ja astrofüüsikalisi nähtusi. Materjaliteaduses kasutatakse spektroskoopiat materjalide koostise, struktuuri ja pinnaomaduste analüüsimiseks. Lisaks rakendatakse neid bioloogias, meditsiinis (nt diagnostikas) ja keskkonnaseires.

Erinevaid spektraalmeetodeid on palju, sealhulgas ultraviolett-nähtav (UV-Vis) spektroskoopia, infrapunaspektroskoopia (IR), Raman-spektroskoopia, massispektroskoopia, röntgenspektroskoopia ja tuumamagnetresonants (NMR) spektroskoopia. Igal meetodil on oma spetsiifilised rakendusalad ja informatsiooni tüüp, mida see võib proovi kohta anda, sõltuvalt kasutatava kiirguse tüübist ja proovi interaktsiooni mehhanismist.