sorteerimise

Sorteerimine on protsess, mille käigus eraldatakse või grupeeritakse üksused nende ühiste omaduste alusel. Seda kasutatakse laialdaselt erinevates valdkondades, näiteks andmete järjestamisel arvutis, jäätmete liigiti kogumisel või kaupade ning informatsiooni korraldamisel.

Arvutustes tähendab sorteering andmete järjestamist vastavalt kindlale võtmele ja soovitud järjekorrale (kas kasvavalt või kahanevalt). Sortimise omadused hõlmavad selliseid aspekte nagu stabiilsus (kas sama võtme all sama üksus säilitab oma esinemiskoha) ja ruumitõhusus (kas sort on kohapealne). Levinud algoritmid on kiire sort (quicksort), ühendsort (mergesort) ja hunniksort (heapsort); nende keskmine ajakeerukus on O(n log n), kuid mõnel juhul võib see olla O(n^2). Suuremate andmekogude puhul kasutatakse välissorteerimist.

Jäätmete sorteerimine viitab liigiti kogumisele ja tööstusliku ringluse protsessile, kus pakendid ja jäätmed jaotatakse eraldi kategooriatesse: paber, plastik, metall, klaas ning orgaanilised ained. Liigitamine võib toimuda kodust või vastuvõtukeskustes (MRF-d). Kaasnevad mehaanilised konveierid, optilised sortimisrajatised ja vajadusel käsitsi sorteerimine; sorteerimine parandab taaskasutuse määra ja vähendab ladestamist.

Raamatukogudes ja informatsiooni korraldamisel tähendab sorteering materjalide paigutamist vastavalt autorile, pealkirjale või kasutusel olevale klassifikatsioonisüsteemile (näiteks Dewey klassifikatsioon). Selline järjestus hõlbustab otsingut ja ligipääsu teabele ning tagab järjepideva rivistuse ja varade leidmise.

Sorteerimise tähtsuseks on järjestada ja eraldada üksused nii, et neid oleks lihtne leida, töödelda või taaskasutada. See parandab kasutusmugavust, tootlikkust ja logistikaga seotud tõhusust ning vähendab raiskamist. Peamised väljakutsed on suurte andmekogude ja erinevate andmetüüpide käsitlemine, sobivate võtmete valik ning sorteerimise kiirus ja täpsus.