soojusülekandemehhanismide

Soojusülekandemehhanismid kirjeldavad viise, kuidas soojusenergiat ühelt objektilt teisele või ühest kohast teise edasi antakse. Peamised mehhanismid on soojusjuhtivus, konvektsioon ja soojuskiirgus.

Soojusjuhtivus on soojusülekande vorm, mis toimub otsekontaktis olevate osakeste vibratsiooni ja kokkupõrgete kaudu. See on kõige tõhusam tahketes ainetes, kus aatomid või molekulid on tihedalt pakitud. Metallid on head soojusjuhtid, samas kui isolaatorid nagu puit või õhk juhivad soojust halvasti.

Konvektsioon on soojusülekande vorm, mis toimub vedelikes ja gaasides liikuva aine massi abil. Kui vedelik või gaas soojeneb, muutub see vähem tihedaks ja tõuseb üles, samal ajal kui külmem, tihedam aine vajub alla, luues ringleva liikumise, mis kannab soojust. See on põhjus, miks veekeetjad töötavad ja kuidas õhk ruumis ringleb.

Soojuskiirgus on soojusülekande vorm, mis ei vaja vahendajat ning toimub elektromagnetlainete, näiteks infrapunakiirte kaudu. Kõik objektid, mille temperatuur on absoluutsest nullist kõrgem, kiirgavad soojust. Päike soojendab Maa-pinda peamiselt kiirguse teel ning seda tüüpi soojusülekanne on oluline ka siis, kui seisame pliidi lähedal, isegi ilma otsese kontaktita.

Need kolm mehhanismi võivad esineda koos või eraldi, sõltuvalt olukorrast. Näiteks kui keedame vett potis, toimub soojusülekanne pliidilt potti peamiselt juhtivuse kaudu, potis oleva vee soojenemine on konvektsiooni tulemus ja me tunneme kuumust ka potist kiirgava soojusena.