soojusõhk

Soojusõhk on õhk, mille temperatuur on kõrgem kui ümbritseva õhu temperatuur. Kuna soojem õhk on külmema õhuga võrreldes vähem tihe, tõuseb see ja tekitab konvektsiooni. See nähtus esineb nii looduslikus atmosfääris kui ka siseõhu soojendamisel ning tööstusprotsessides.

Füüsikaline alus on ideaalgaasi seadus ja Archimedese jõud. Temperatuur tõuseb, molekulide kineetiline energia kasvab ja gaas muutub tihedamast vähem tihedaks; seetõttu on soojem õhk kergem ja tõuseb, kui ümbritsev õhk on jahe. Tekkinud tiheduseerinevus loob konvektsioonivoo ja segunemise.

Atmosfääris soojusõhk soodustab konvektsiooni, mis võib kaasa tuua pilvede tekkimise ja ilmastikumuutusi. Päike soojendab maapinda ning õhku, mis viib soojuse jaotumiseni ning vahel ka äärmuslikemate ilmade vormideni.

Hoonetes ja tööstuses on soojusõhk oluline ruumide soojendamisel. Soojem õhk kipub kogunema üleval, tekitades temperatuuri stratifikatsiooni. Efektiivseks soojusjaotuseks kasutatakse segamist, ventilatsiooni ja kuumuse jaotuse kontrolli.

Mõõtmine ja jälgimine põhinevad temperatuurierinevusel ning tiheduse muutustel; meteoroloogias ja HVAC-arhitektuuris käsitletakse soojusõhku kui olulisttegurit.