skaleeritavusele

Skaleeritavus tähendab süsteemi võimet suurendada töökoormuse korral oma jõudlust ja väljundit ilma, et see nõuaks suuri muudatusi või kannataks oluliselt jõudluse all. See hõlmab nii tarkvara kui ka infrastruktuuri võimet kohaneda kasvava kasutajate, andmete või päringute arvuga ning tagada vastavus kvaliteedinõuetele.

Peamised skaleerimisviisid on vertikaalne skaleerimine (kõrgemate ressursside, nagu CPU ja mälu, lisamine ühte masinasse) ja horisontaalne skaleerimine (rohke sõlmede lisamine, et jaotada töökoormus mitmele masinale). Elastne skaleerimine viitab automatiseeritud ja dinamiilisele suurendamisele või vähendamisele koormuse muutumisel, tihti pilvekeskkondades.

Disainis prioriteedid hõlmavad stateless arhitektuuri, andmete jaotamist (sharding), vahemälu ning koormuse tasakaalustamist. Konsistentsus- ja andmete viivituste küsimustes võib rakendus valida tugeva või eventual konsistentssuse vahel, sõltuvalt nõudmistest ja latentsusest.

Mõõdikud skaleeritavuse hindamisel hõlmavad läbilaskvust, latentsust, ressursside kasutust ning kulude ja kasu suhet. Üks väljakutseid on arhitektuuri keerukus ja andmete konsistentsus suurte skaalade juures, samuti võrgu viivitused ja hinnakujundus. Kaasaegsed lahendused kasutavad tihti pilveteenuste tööriistu ning mikroteenuste- või hajutatud andmebaaside arhitektuure, et pakkuda tõhusat ja paindlikku skaleeritavust vastavalt vajadusele.